Meil on aprilli kuus kalade nädal, kus tutvustame Pilvetriinudele Eesti vetes elavaid kalu, kordame üle veekatsed „Upub või ujub“, ning räägime muudki, mis seotud veega. Kevadiste arenguvestluste käigus lastega selgus, et enamus meie lapsi teab vaid nimetada: kuldkala, hai, vaal. Üritasime siis ruttu vea parandada ja otsustasime lastele rääkida ja näidata just Eesti vete kalu.
Nädala teema „Kalad meie vetes“ raames tegime katse UJUB –UPUB, kus iga laps valis endale laualt erinevast materjalist eseme ja arvas, kas see ujub või upub. Kui kõik olid ära arvanud, panid nad need kordamööda vette, nii said lapsed aru, kas neil oli õigus või mitte. Üllatust pakkus Karli papitükk, mis jäi esialgu vee peale ujuma, kuid siis äkki tükkidest lagunes ja põhja vajus.
Samal päeval tuli meile rühma külaline Norrast. Lapsed pidid ära arvama, mis või kes see on. Pakuti Emmeliine, Roger, hüljes, tädi, laps, jne. Üllatus, üllatus-külaline oli hoopis MIS, ehk paat. Lapsed uudistasid paati hoolega, nad märkasid kohe, et Norra lipul on sinine rist puudu, olime Norra maad lastega eelnevalt õppinud, ning teadsime, milline lipp seal on (eelnevate katsetega oli värv lipult ära kulunud). Palusin lastel peale mõningast vaatlust öelda, mis nad arvavad paadist ning mis neile eriti meeldib.
Pilvetriinud arvasid:
Marleen- Lipp meeldib
Annabel- aerud on toredad
Joanna-Liisa- ankrud on ussi moodi, nagu uss keerdus
Mona- ankrud meeldivad, nad on karvased nagu ämblikud
Lee- jäätisepulgad on toredad
Gregor- telk meeldib seal peal, kui vihma sajab, saab varju minna aga teine peab siis roolima
Paul-Erik-tornaado eest saab ka peitu pugeda sinna telki
Emma Anette- meeldib see koht kus inimesed ülevalt vaatavad (mast)
Emily- terve paat meeldib mulle
Hanna Lisette- mulle meeldivad aerud, see et nad on plasteliinist ja jäätisepulkadest tehtud.
Kui lapsed oli enamus oma arvamuse avaldanud, panime paadi vette. Hetkega vajus paat põhja, mast kukkus pikali. Lapsed ahhetasid ja olid mures ja võtsime kohe paadi veest välja. Arutasime miks nii juhtus. Marcos arvas kõigi laste eest: „Paat oli ilus! Parem, kui oleks puust alus, siis poleks põhja vajunud.“
Saime katse käigus lastega kinnitust, et paati tasub meisterdada plastikust, puukoorest, puust, plastmassist.
Läbi mängu on kõike kergem õppida ja seega otsustasime teha endile Kalamehe mängu. Selleks pidi iga laps šabloonist latika välja lõikama ja ära värvima. Õpetaja abiga sai õng meisterdatud ja kalamäng võis alata. Oli see alles vaatepilt, kuidas kõik lapsed vaibaserval oma kala õngitsesid. Ja nagu teada tõde, kalamehed peavad vaikselt oleme, nii et puhkehetk ka õpetaja kõrvadele. Pusimist jagus ja loodan, et lõbusat kalamehehasarti oli õhtul koduski.
Sel nädalal käis lasteaias Mini-Manni teater, kus samuti oli juttu õngitsemisest ja sellest, mis inimene oma soovidega peale võib hakata. Igatahes oli meil lastega peale etendust arutlemist tükiks ajaks.
Kus on , seal tuleb ka juurde. Sellesse nädalasse jäi loodustund Aleksei Turovskiga Juku mängutoas. Meie esialgne pettumus, et härra Turovskit isiklikult ei ole, asendus huvi ja uudishimuga, kui asusime vaatama videot, milleta meie tarbeks oli teinud. Saime lastega mitu uut looma teada ja tuttavate loomade kohta põnevat infot. Teadsite, et elevandid ajavad oma londi sõbranna makku ja pihustavad seda siis enda ja sõbranna peale. Või et väikesed pärdikud milaanid ei tule troopikametsades kunagi puude otsast alla ja neid kannavad seljas vaid isased (isad, onud, vennad) ahvid.
Lastele oli ahvatlus batuutide ja mänguplatside pärast suur ja peale õppevideot tormati kohe mängima. Seda said nad mõnuga teha. Ja ikka jäi aega väheseks (mis sellest, et tunnike oli joostud ja hüpatud).
Mängukeskusest tagasi jalutades, leidsime päikselise platsi, kus kordamööda meelde tuletasime kõike, mida olime Aleksei Turovski videost õppinud.
