Dec 29, 2013

Nigulapäev ja jõulupühad Pilvetriinude rühmas

Nigulapäeva lähistel käisime teistkordselt Niguliste kiriku muuseumitunnis, kuna neil oli vahva programm jõulude kohta. Saime lastega teada, millest said jõulud alguse. Vaatasime altarimaale Pühast Nikolausest ning muuseumiõpetaja rääkis meile põnevaid lugusid kuidas see heategija aitas vaeseid ja õnnetuid. Esimeses loos saime teada millest on tulnud sussi või kaminasoki panemise komme. Lapsed said teada, et Püha Nikolause isik ja legendid on osaliselt olnud eeskujuks jõuluvana tegelaskuju tekkimisele (ingliskeelsetes maades Santa Claus, mis tuleneb Saint Nicolaus'est) ning, et paljudes maades tähistatakse Nigulapäeva.


 







Kui altaripildid vaadatud ja jutud kuulatud, küsis muuseumiõpetaja lastelt, et kuidas nemad saaksid oma lähedastele rõõmu teha. Paljude toredate vastuste seast jäi enim kõrvu, et ilus pilt või kaart muudab ema-isa rõõmsaks. Ja nii me siis suundusimegi kunstilaua taha, et joonistada üks kaunis jõulukaart lähedastele. Paljud lapsed tegid kaardi hoopis Jõuluvanale, et tal ikka tervist ning jõudu oleks ja ta jaksaks kõiki neid kingitusi laiali vedada.
Lastel oli meeles eelmises Niguliste muuseumitunnis antud lubadus orelitorni mineku  kohta ja seda asuti muuseumiõpetajale kohe meelde tuletama. Saimegi loa ja võtmed ja suundusime õpetajaga kiriku tagaruumidesse, kus suur ehitus ja renoveerimitöö pooleli. Jõudsime järsust ja kitsast trepist üles minnes oreli juurde. Vaatasime, mis mehhanismiga see pill töötab ja  julgemad kiikasid  ka rõdult alla.  Kõik see pakkus lastele elevust ja  närvikõdi! Läbi raskuste alla jõudes (tõdesime, et alla tulla oli palju raskem kui üles minna) jätsime toreda muuseumiõpetaja Katriniga hüvasti, sest järgmised muuseumitunnid viivad meid juba hoopis teistesse kohtadesse.
Käisime ka Raekoja platsist läbi, vaatasime uhket jõulukuuske ning armsaid põhjapõtrasid.

Meie jõulupidu oli sel aasta üsna varakult ja seega alustasime pühadetunde loomisega hoogsalt pihta kohe peale Nigulapäeva. Igahommikused vestlusringid päkapikkudest andsid ainest erinevast materjalist ja tegumoest  päkapikke mesiterdada. Kõige enam meeldisid lastele samblapallidest päkapikud. Ka kuusk sai laste valmistatud sulest ehted selga.  Õpetaja Kaja juhendamisel õppisid lapsed vana jõuluehte põimimise selgeks. Vahva oli vaadata , kuidas meie kõige püsimatumad posid vabatahtlikult võtsid pulgad ja hakkasid omaette põimima. Õpetasime Kajaga  nende ehete tegemist ka teistele Lepatriinu lastele ja peredele JÕULUPEREPÄEVAL 10 .detsembril.

Nagi ikka sai ka sel aastal piparkooke küpsetatud. Sel aastal aga tegime veidi teistmoodi. Kõigil oli oma taignarull kaasa ja seega saime kõik koos rullida ja vormida piparkooke (mitte rühmadena nagu varasematel aastatel). Kõigepealt pidi iga laps ühe suure piparkoogi šablooni järgi tegema ja siis sai teha nii palju väikeseid piparkooke kuni tal tainast jagus. Õhtul said piparkoogid  glasuuritud ja jõulupeoks ootele pandud.  Suured piparkoogid jõudsid  Jõulusimmanil armsate kaartidega koju. Kelle suhu, see on juba iseküsimus.
Traditsiooniline jõuluhommik oli meie rühmas väga pühalik! Pika laua peale, mis oli kaunilt kaetud, oli kogunenud kodudest toodud maitsvad hõrgutised. Ühiselt laua ääres istudes (olime kõik kolm rühmaõpetajat olemas) meenutasime lastega möödunud aastat ja soovisime üksteisele kauneid soove jõuludeks. Lapsed nautisid südamest vaikset muusikat, mõnusat olemist ja maitsvaid maiustusi!
Laura Jansen: Jõulupeod 2013 031
Ja see Jõulusimman, mis lõpuks kätte jõudis. Traditsiooniliselt olid meie lõpurühma lapsed rahvariietes. Nägite, armsad vanemad, kui ilusad ja rõõmsad nad olid! Ka saal sai kiirelt vana kuue selga lapitekkide, kaltsuvaipade ja vokiga. Rahvalaulud ja tantsud kanti ette suurima rõõmuga. Ning jõuluvana ees ei jäänud keegi jänni. Kui luuletus oligi ununenud, siis luuletati kohapeal. Seda oli nii tore vaadata ja kuulata! Peo lõppedes saime kõik ühiselt kringlit ja mahla mekitud. Suured tänud Gerlyle, kes palju toredaid pilte tegi ja need ka Pivetriinude meilile vaatamiseks pani.

Aasta lõpp on käes ja enne kui uus number ette keerab, tahaks ka Teile armsad vanemad mõned head sõnad öelda!
Oleme oma Pilvetriinukeste üle  uhked ja rõõmsad! Ja Teid, armsad vanemad, tahame tänada, et olete meid ikka ja alati toetanud ning aidanud! Olete kannatlikult kõigi  meie mõtete ja ideedega kaasa tulnud ja lastega lasknud teha kõike neid põnevaid ning teinekord ka hulle käike!
Soovime Teile rõõmsat aasta lõppu ja päikselist uut aastat!

Laura Jansen: Jõulupeod 2013 047

Nov 21, 2013

HINGEDEKUU-NOVEMBER

Muuseumiaasta, mille võtsime endale plaani, on kenasti käima lükatud. Kui septembris külastasime oma esimuuseumi KUMU, siis edaspidi külastame väiksemaid, vanemaid kuid sama vahvaid muuseume. Novembris käisime lausa kahes muuseumis.
Otsustasime oma issid viia samuti muuseumi ja selleks sobis hästi Lennusadama muuseum, kus meile korraldati tund "Merekaru jälgedes". Seekord jäi küll isadega tordi söömine ja seljas ronimine ära, kuid suur angaar oma võimsusega võlus väikseid ning  ka loodetavasti suuri Pilvetriinusid. Vahva oli vaadata kui elevil lapsed olid, kui  giid Merekaru neile ametinimetused ja vormid jagas.








 

 
 
Pilvetriinudest said MADRUSED, KAPTENID, PURJETAJAD, KOKAD, KALURID. Kui ametid jagatud, asusime otsime neid meresõidukeid, kuhu keegi sobib. Isad võttis oma hoole alla teine Merekaru, kes neile veidi põhjalikumalt meresõidukitest pidi rääkima. Lastele meeldis kõige enam suur kaarsild, mida neil lubati ise läbida ning muidugi allveelaev, kus ka kõige püsimatumad vaikseks muutusid ning iga toru ja ratast uurisid.

Muuseumitund lõppes  purjeka meisterdamisega ja väikese terviseampsuga õuna näol. Seekord oli  meil siis selline ISADEPÄEV. Meie isad on  väga tublid, sest kohalolek oli 98%, mis lastele  suurt rõõmu valmistas.

Kohe järgmine päev asutasime endid  väikesele jalutuskäigule vanalinna. Muideks, meie Pilvetriinud on väga tublid ühistranspordi kasutajad. Hämmastav, kuidas 20 last nii sõbralikult 2 ruutmeetrile alati ära mahub. Oleme seda muidugi ka juba esimesest rühmast harjutanud. Lapsed on  ühistranspordis viisakad ja neil on tuttav tee vanalinna. Samuti teame kõik, kus kellegi tädi elab või ema-isa töötab. Kuid seda me muidugi uurima ei läinud, läksime hoopis Niguliste muusemisse, et kuulata ja vaadata kes on inglid.

Kõigepealt rääkis muuseumiõpetaja veidi Niguliste kiriku ajalugu. Nüüd teame, et see on üks vanemaid kiviehitisi Tallinnas, 800 aastat vana. Kuna ta oli vanal ajal üks väheseid kivist hooneid Tallinnas, siis kasutati seda kindlusena (nägime puutalasid, millega uksed suleti ja salakäiku, millega torni põgeneti ja redel enda järele torni tõmmati) kui ka kauba hoiukohana. Tornist rääkides läksid poisid muidugi väga elevile ja terve aeg palusid muuseumiõpetajat, et neid torni viidaks. Nende järjepidev nurumine kandis vilja, järgmisel korral -detsembri alguses lubati neile ka torni näidata.
Kui ajaloost lühike ülevaade antud, said lapsed kuulata ja ka ise arvata, kes on inglid. Arvamusi oli erinevaid, kuid üks oli laste arvates  kindel, inglitel on tiivad. Saime teada, et igal inimesel on oma kaitseingel, kes istub paremal õlal ja kaitseb sind. Vasakul õlal on  pahulane, kes ahvatleb sind pahandusi tegema. Seejärel said lapsed ingli pildi ja pliiatsi, ning pidid asuma otsima altarimaalidelt, lae alt ja põrandalt jne ingli kuju ja selle märkima täpiga oma lehel. Hiljem lugesid lapsed täpid kokku ja said teada, mitu inglit nad nägid.

Kui lapsed laiali saadeti, jäin küll ise hämmeldunult seisma, mis nüüd  küll saab. Kas need kädistavad ja ringi siblivad Pilvetriinud jätavad kõik maalid omadele kohtadele ja lae kirikule alles, kuid muuseumiõpetaja rahustas mu ruttu maha ja ütles, et natuke  võib ikka joosta. Kõigest üks valveandur andis märku, et haruldasele teosele on liiga lähedale mindud. Vahva oli vaadata, kuidas lapsed maale uurisid ja ingleid otsisid ja üksteist juhendasid: "Näe, on küll tiivad, see seal all", jne. Hiljem käisime ka koos muuseumiõpetajaga  Nigulistes ringi, kes rääkis olulisematest inglitest, ehk altarimaalist (Püha Nikolausest)

 ja Eeva ja Aadama lugu (mis oli lastele juba Kumust tuttav).

 Käisime hõbedakambris,



kus nägime vana seifi.

  Vahva tunni lõpetasime oma kaitseingli joonistamisega.

 Usun, et lapsed said jälle veidi targemaks ja häid emotsioone peale selle. Oli  üks tore päev!

Sel kuul lugesin lastele Kalevipoega. Kuna saime soodsalt muuseumis käidud, siis saime lastega veel ka teatrit "Kalevipoeg" minna vaatama. Lastel tekkis küsimus, miks küll see Hiiglane seal etenduses muudkui "minemaie, tulemaie" rääkis. Lapsed said teada, et õige "Kalevipoeg" teos on eepos ja luulevormis kirjutatud.



November on pime sügiskuu, kuid ka Hingedekuu. Lugesime lastega taas "Hingelind" raamatut ja tuletasime meelde, et meie kõigi sees elab üks lind, kes valvab seal salalaekaid ning neid siis ühel jalal avab. Teinekord avab ta neid laekaid, mida meie ei taha, et ta avaks. Näiteks tahab laps  tasa olla aga hingelind avad kärsituse laeka. Või mõnel hommikul on ta avanud nukruse laeka, kuigi laps tahab olla rõõmus. Kuid siis saab oma hingelinnuga rääkida. Muidugi on meil nüüd olemas veel ka sõbrad Karud,



 kes aitavad Hingelindu kuulata. Lapsed kuulavad enne lõunaund oma Hingelindu ja mõtlevad, mis ta tunneb ja miks. Läbi maalimise nägime ka meie õpetajad ja vanemad, milline kellegi Hingelind on.
Hingedest rääkides koostasime lastega iga pere sugupuu. Tulid ikka võimsad puud küll! Nii mõnigi laps sai teada, et taadul või mummil on ka nimi ning onu on ema/isa vend, tädi õde. Enamus puid said kaunistatud ka pere fotodega. Sugupuu läheb lapse portfooliosse, mida on  aastaid hiljem tore uurida.

Olime vahepeal unustanud piraat Rogeri. Kajakas Emmeliine tõi temalt kirja aja andis teada, et Roger on juba palju sportlikum aga sööb ikka rämpstoitu. Õpetasime lastega talle, kuidas teha  puuviljasalatit. Lapsed olid vaimustuses, nii kerge ja nii maitsev. Tänud muidugi meie armsatele vanematele, kes vägeva tooraine laadungi lasteaeda tõid.  Uurisime kõiki puuvilju ja marju lastega, häälisime ja võrdlesime, mis suurem, mis väiksem. Mango oli lastele kõige võõram ja seda enam oli põnev teda maitsta. Saadame fotod salati tegemisest Emmeliinega Rogerile, et ta oskaks samuti endale sellist vahvat salatit teha.
Aga november pole veel lõppenud.
Kadrid on kohe jooksmas... päästke  uksed valla , kui määgimist kuulete!

Oct 17, 2013

KUIDAS LASTEAIA ÕUES KARTULID KASVAVAD?

Tallinna Lepatriinu Lasteaia Pilvetriinude rühma lapsed on juba mitu aastat mahetoidu fännid. Peame lugu koduaia marjadest ja õuntest, lasteaia mahetoidupäevadel saavad pudrutaldrikud alati tühjaks.
Reisime kuumaõhupallil LAHE-MAHE-maadel, tutvumaks mahetoitudega.
Sellel kevadel uurisime koos permakultuuri põhimõtteid. Meie õuealal on palju lehtpuid, mille lehed
peaksid olema heaks kasvukeskkonnaks. Permakultuuris maad ei künta ega kaevata, et mitte rikkuda mulla looduslikku struktuuri ja elustikku. Kasutatakse ainult multsimist ja lastakse enamuse tööst ära teha loodusel.
„Peenrana“ kasutasime suuri traktorikumme, mille põhja asetasime vanu pappe, siis mulluseid puulehti  ja kulu ,vahele kartulimugulad ja veelkord kompostihunniku lehed, kulu ja põhk ( seda oli meil kahjuks vähevõitu). Oma „peenra“ katsime peenikeste oksaraagudega, et linnud meie põldu segi ei sibliks. Kõige lõpuks kastsime „ peenraid“ tublisti, sest oli juba soe maikuu ja oli oodata põuda.
Kartuli tärkamist  märkasime juunis, just enne lasteaia puhkust. Kui sügisel uuesti kokku saime, tuli saak  koristada. Kartulivõtu päeval , 12.septembril kogusid lapsed kolmest kummipeenrast kokku 54 erineva suurusega mugulat, terve ämbritäie. Keskmiselt andis iga mahapandud mugul meile 6 kartulit.
PesimePesime, koorisime, viilutasime oma saagi ja küpsetasime ahjus krõpsudeks. Isegi ilma soola, maitseainete ja õlita maitsesid meie mahekrõpsud lastele väga.
Lisaks saagile kogusime ka terve hulga teadmisi mullast ( pirakad vihmaussid), köögiviljade kasvamisest, toidu valmistamisest jne.
Meie „kummipeenrad“ jäävad kindlasti uue külvi ootele.