Otsustasime oma issid viia samuti muuseumi ja selleks sobis hästi Lennusadama muuseum, kus meile korraldati tund "Merekaru jälgedes". Seekord jäi küll isadega tordi söömine ja seljas ronimine ära, kuid suur angaar oma võimsusega võlus väikseid ning ka loodetavasti suuri Pilvetriinusid. Vahva oli vaadata kui elevil lapsed olid, kui giid Merekaru neile ametinimetused ja vormid jagas.
Muuseumitund lõppes purjeka meisterdamisega ja väikese terviseampsuga õuna näol. Seekord oli meil siis selline ISADEPÄEV. Meie isad on väga tublid, sest kohalolek oli 98%, mis lastele suurt rõõmu valmistas.
Kohe järgmine päev asutasime endid väikesele jalutuskäigule vanalinna. Muideks, meie Pilvetriinud on väga tublid ühistranspordi kasutajad. Hämmastav, kuidas 20 last nii sõbralikult 2 ruutmeetrile alati ära mahub. Oleme seda muidugi ka juba esimesest rühmast harjutanud. Lapsed on ühistranspordis viisakad ja neil on tuttav tee vanalinna. Samuti teame kõik, kus kellegi tädi elab või ema-isa töötab. Kuid seda me muidugi uurima ei läinud, läksime hoopis Niguliste muusemisse, et kuulata ja vaadata kes on inglid.
Kõigepealt rääkis muuseumiõpetaja veidi Niguliste kiriku ajalugu. Nüüd teame, et see on üks vanemaid kiviehitisi Tallinnas, 800 aastat vana. Kuna ta oli vanal ajal üks väheseid kivist hooneid Tallinnas, siis kasutati seda kindlusena (nägime puutalasid, millega uksed suleti ja salakäiku, millega torni põgeneti ja redel enda järele torni tõmmati) kui ka kauba hoiukohana. Tornist rääkides läksid poisid muidugi väga elevile ja terve aeg palusid muuseumiõpetajat, et neid torni viidaks. Nende järjepidev nurumine kandis vilja, järgmisel korral -detsembri alguses lubati neile ka torni näidata.
Kui ajaloost lühike ülevaade antud, said lapsed kuulata ja ka ise arvata, kes on inglid. Arvamusi oli erinevaid, kuid üks oli laste arvates kindel, inglitel on tiivad. Saime teada, et igal inimesel on oma kaitseingel, kes istub paremal õlal ja kaitseb sind. Vasakul õlal on pahulane, kes ahvatleb sind pahandusi tegema. Seejärel said lapsed ingli pildi ja pliiatsi, ning pidid asuma otsima altarimaalidelt, lae alt ja põrandalt jne ingli kuju ja selle märkima täpiga oma lehel. Hiljem lugesid lapsed täpid kokku ja said teada, mitu inglit nad nägid.
Kui lapsed laiali saadeti, jäin küll ise hämmeldunult seisma, mis nüüd küll saab. Kas need kädistavad ja ringi siblivad Pilvetriinud jätavad kõik maalid omadele kohtadele ja lae kirikule alles, kuid muuseumiõpetaja rahustas mu ruttu maha ja ütles, et natuke võib ikka joosta. Kõigest üks valveandur andis märku, et haruldasele teosele on liiga lähedale mindud. Vahva oli vaadata, kuidas lapsed maale uurisid ja ingleid otsisid ja üksteist juhendasid: "Näe, on küll tiivad, see seal all", jne. Hiljem käisime ka koos muuseumiõpetajaga Nigulistes ringi, kes rääkis olulisematest inglitest, ehk altarimaalist (Püha Nikolausest)
ja Eeva ja Aadama lugu (mis oli lastele juba Kumust tuttav).
Käisime hõbedakambris,
kus nägime vana seifi.
Vahva tunni lõpetasime oma kaitseingli joonistamisega.
Usun, et lapsed said jälle veidi targemaks ja häid emotsioone peale selle. Oli üks tore päev!
Sel kuul lugesin lastele Kalevipoega. Kuna saime soodsalt muuseumis käidud, siis saime lastega veel ka teatrit "Kalevipoeg" minna vaatama. Lastel tekkis küsimus, miks küll see Hiiglane seal etenduses muudkui "minemaie, tulemaie" rääkis. Lapsed said teada, et õige "Kalevipoeg" teos on eepos ja luulevormis kirjutatud.
November on pime sügiskuu, kuid ka Hingedekuu. Lugesime lastega taas "Hingelind" raamatut ja tuletasime meelde, et meie kõigi sees elab üks lind, kes valvab seal salalaekaid ning neid siis ühel jalal avab. Teinekord avab ta neid laekaid, mida meie ei taha, et ta avaks. Näiteks tahab laps tasa olla aga hingelind avad kärsituse laeka. Või mõnel hommikul on ta avanud nukruse laeka, kuigi laps tahab olla rõõmus. Kuid siis saab oma hingelinnuga rääkida. Muidugi on meil nüüd olemas veel ka sõbrad Karud,
kes aitavad Hingelindu kuulata. Lapsed kuulavad enne lõunaund oma Hingelindu ja mõtlevad, mis ta tunneb ja miks. Läbi maalimise nägime ka meie õpetajad ja vanemad, milline kellegi Hingelind on.
Hingedest rääkides koostasime lastega iga pere sugupuu. Tulid ikka võimsad puud küll! Nii mõnigi laps sai teada, et taadul või mummil on ka nimi ning onu on ema/isa vend, tädi õde. Enamus puid said kaunistatud ka pere fotodega. Sugupuu läheb lapse portfooliosse, mida on aastaid hiljem tore uurida.
Olime vahepeal unustanud piraat Rogeri. Kajakas Emmeliine tõi temalt kirja aja andis teada, et Roger on juba palju sportlikum aga sööb ikka rämpstoitu. Õpetasime lastega talle, kuidas teha puuviljasalatit. Lapsed olid vaimustuses, nii kerge ja nii maitsev. Tänud muidugi meie armsatele vanematele, kes vägeva tooraine laadungi lasteaeda tõid. Uurisime kõiki puuvilju ja marju lastega, häälisime ja võrdlesime, mis suurem, mis väiksem. Mango oli lastele kõige võõram ja seda enam oli põnev teda maitsta. Saadame fotod salati tegemisest Emmeliinega Rogerile, et ta oskaks samuti endale sellist vahvat salatit teha.
Aga november pole veel lõppenud.
Kadrid on kohe jooksmas... päästke uksed valla , kui määgimist kuulete!
