Kui altaripildid vaadatud ja jutud kuulatud, küsis muuseumiõpetaja lastelt, et kuidas nemad saaksid oma lähedastele rõõmu teha. Paljude toredate vastuste seast jäi enim kõrvu, et ilus pilt või kaart muudab ema-isa rõõmsaks. Ja nii me siis suundusimegi kunstilaua taha, et joonistada üks kaunis jõulukaart lähedastele. Paljud lapsed tegid kaardi hoopis Jõuluvanale, et tal ikka tervist ning jõudu oleks ja ta jaksaks kõiki neid kingitusi laiali vedada.
Lastel oli meeles eelmises Niguliste muuseumitunnis antud lubadus orelitorni mineku kohta ja seda asuti muuseumiõpetajale kohe meelde tuletama. Saimegi loa ja võtmed ja suundusime õpetajaga kiriku tagaruumidesse, kus suur ehitus ja renoveerimitöö pooleli. Jõudsime järsust ja kitsast trepist üles minnes oreli juurde. Vaatasime, mis mehhanismiga see pill töötab ja julgemad kiikasid ka rõdult alla. Kõik see pakkus lastele elevust ja närvikõdi! Läbi raskuste alla jõudes (tõdesime, et alla tulla oli palju raskem kui üles minna) jätsime toreda muuseumiõpetaja Katriniga hüvasti, sest järgmised muuseumitunnid viivad meid juba hoopis teistesse kohtadesse.
Käisime ka Raekoja platsist läbi, vaatasime uhket jõulukuuske ning armsaid põhjapõtrasid.
Meie jõulupidu oli sel aasta üsna varakult ja seega alustasime pühadetunde loomisega hoogsalt pihta kohe peale Nigulapäeva. Igahommikused vestlusringid päkapikkudest andsid ainest erinevast materjalist ja tegumoest päkapikke mesiterdada. Kõige enam meeldisid lastele samblapallidest päkapikud. Ka kuusk sai laste valmistatud sulest ehted selga. Õpetaja Kaja juhendamisel õppisid lapsed vana jõuluehte põimimise selgeks. Vahva oli vaadata , kuidas meie kõige püsimatumad posid vabatahtlikult võtsid pulgad ja hakkasid omaette põimima. Õpetasime Kajaga nende ehete tegemist ka teistele Lepatriinu lastele ja peredele JÕULUPEREPÄEVAL 10 .detsembril.
Nagi ikka sai ka sel aastal piparkooke küpsetatud. Sel aastal aga tegime veidi teistmoodi. Kõigil oli oma taignarull kaasa ja seega saime kõik koos rullida ja vormida piparkooke (mitte rühmadena nagu varasematel aastatel). Kõigepealt pidi iga laps ühe suure piparkoogi šablooni järgi tegema ja siis sai teha nii palju väikeseid piparkooke kuni tal tainast jagus. Õhtul said piparkoogid glasuuritud ja jõulupeoks ootele pandud. Suured piparkoogid jõudsid Jõulusimmanil armsate kaartidega koju. Kelle suhu, see on juba iseküsimus.
Traditsiooniline jõuluhommik oli meie rühmas väga pühalik! Pika laua peale, mis oli kaunilt kaetud, oli kogunenud kodudest toodud maitsvad hõrgutised. Ühiselt laua ääres istudes (olime kõik kolm rühmaõpetajat olemas) meenutasime lastega möödunud aastat ja soovisime üksteisele kauneid soove jõuludeks. Lapsed nautisid südamest vaikset muusikat, mõnusat olemist ja maitsvaid maiustusi!
Ja see Jõulusimman, mis lõpuks kätte jõudis. Traditsiooniliselt olid meie lõpurühma lapsed rahvariietes. Nägite, armsad vanemad, kui ilusad ja rõõmsad nad olid! Ka saal sai kiirelt vana kuue selga lapitekkide, kaltsuvaipade ja vokiga. Rahvalaulud ja tantsud kanti ette suurima rõõmuga. Ning jõuluvana ees ei jäänud keegi jänni. Kui luuletus oligi ununenud, siis luuletati kohapeal. Seda oli nii tore vaadata ja kuulata! Peo lõppedes saime kõik ühiselt kringlit ja mahla mekitud. Suured tänud Gerlyle, kes palju toredaid pilte tegi ja need ka Pivetriinude meilile vaatamiseks pani.
Aasta lõpp on käes ja enne kui uus number ette keerab, tahaks ka Teile armsad vanemad mõned head sõnad öelda!
Oleme oma Pilvetriinukeste üle uhked ja rõõmsad! Ja Teid, armsad vanemad, tahame tänada, et olete meid ikka ja alati toetanud ning aidanud! Olete kannatlikult kõigi meie mõtete ja ideedega kaasa tulnud ja lastega lasknud teha kõike neid põnevaid ning teinekord ka hulle käike!
Soovime Teile rõõmsat aasta lõppu ja päikselist uut aastat!
