Ahhoi, ma uhke meremees...

Nii kui mätas kuiv, algasid meie reisid jälle metsa ja mere äärde. Aasta sees väisame linnatänavaid ja muuseume, kuid nüüd kutsub meid taas loodus.
Eelmisel nädalal käisime  Kaberneeme metsas "Otsi Otti" teadmisi  kinnistamas.

 Õppisime kuidas  puule kopsides end kaugele kuuldavaks teha,

 

 uudistasime mägra linnakut ehk koopaid,  ladusime ohumärke,  küpsetasime lõkkes vorste

ja jõime vaarikavarre teed, ehitasime okstest onni jne.





Täna käisime vastukaaluks mere ääres. Meid võttis vastu Viimsi Vabaõhumuuseum, kus meile räägiti merereostusest ja kuidas meie inimesed saaksime seda vältida.


 Lapsed pidid erinevast materjalist esemeid vees lagunemise järjekorda panema.


Sokeeriv oli see, et kilekott hävineb 20 aastaga, plasttops 200 aastaga, klaaspudel miljoni aastaga ja kui palju kahju need esemed veel lindudele ja veeloomadele teevad. Vaatasime fotosid, kus loomad olid võrkudes ja kilekottides kinni, linnu kõhtu, kus oli 30 plastesemet sees, jne.

 Usun, et see pani meiegi lapsi mõtlema ning tulevane põlvkond on juba loodussäästlikum, kui selliseid õppeprogramme pidevalt ellu viiakse. Õppepäev oli tegus-korjasime lastega prügi mere äärest (Rahu vanemad! See oli ettevalmistatud praht.).

 Ehitasime liivast vulkaani

ning  seejärel näitasid gümnaasiumi õpilased  meie lastele, kuidas soodast ja äädikast toimivat vulkaani saab teha.Lugesime lastele küll sõnad peale, et sellised katsed jäävad tuleviku.


Vahva oli ka tornaado, mida sai teha kahe kokku ühendatud veepudeliga, lastes hooga joosta vett ühest pudelist teise.
 Põnev kogemus oli proovida, mida teeb laeva masuut ehk õli veele. Selleks segasid lapsed kakao ja toiduõli kokku (mängu masuut) ja tilgutasid seda vette.



 Seejärel said nad proovida erinevate vahenditega vett puhastada- koorides veepinda salvrätiga, svammiga, ajalehega, vatiga. Kõige effektiivsem aga oli siiski Fairy.

Lõpuks käisime vanas Kaluri majas ning toitsime tema jäneseid võilille lehtedega.


 Vaatsime majakate mudeleid mere ääres.


Üldiseks lemmikuks kujunes kaunis valge majakas.


 Rääkisime, miks on majakid vaja ja kuidas rannaröövleid neid kurjasti kasutasid. Kõige lõpuks tegime pikniku,

võtsime mere äärest õnnekivi kaasa, mängisime Hiirelõksu turistide rõõmuks, tegime ühispilti puutüvest tehtud vene ääres

 ja sõitsime lasteaeda sööma. Isu oli ülihea ja loodetavasti tulid ka mereteemalised unenäod!

"Otsi Otti", kes ei kardaks tonti...

Juba linnukesed väljas laulavad.... Uskumatu, kuidas üks laul võib põlvest põlve kanduda. Igatahes on see laul Pilvetriinudelgi kenasti peas ja vanematelegi esitatud. Meie kevadpidu oli seekord veidi teistmoodi. Lavastasime Liia näidendi "Kana Kaaga". Lapsed olid supertublid, tõelised näitlejad. Eks abiks on olnud meie reedesed muinasjutupäevad, kus oleme lastega väikesed lavastusi teinud. Ja uskumatult tublid laululapsed on nad. Meie õppealajuhataja Aili ütles, et sellistega võiks kasvõi ooperi lavastada.
Kiidusõnu jagus meie julgetele lastele tänagi, kui käisime Kristiine Sotsiaalmajas eakatele esinemas, seda küll vaid 8 lapsega, kuna suuremat hulka poleks väike päevakeskus mahutanud. Lohutuseks tõime "kojujääjatele"sokolaadi, mis meile kingiti.

Kuna kevad käes ja kaugel see metsamineku aegki, siis liitusime "Otsi Otti" programmiga. Ott, vahva nukk, rääkis ja mängis lastega meile oma eksimise loo.

Nüüd siis teavd kõik suured ja väiksed Pilvetriinud, mida teha kui oled eksinud. Põhitõed said korratud töövihikut täites ja unejutuks Oti lugu lugedes.



 Täna õhtul peaks Ott meile lasteaia õuealal teooria ka praktikas läbi viima. Saab põnev olema! Ja siis olemegi valmis metsa minema. Oma oskused ja teadmised saame 21. mai Kaberneeme metsas proovile panna.
Täna kuulsime kõrval rühmas vähe jämedamat häält.Tuli välja, et neil oli külas MUPO lumelepard Lauri. Mitte Lõvi Leo nagu algselt arvasime. Laste ärevus oli suur, nii et kutsusime Lauri meilegi. Korratud said liiklusreeglid ja suugi  sai kommiga magusaks. Vahva üllatus igal juhul!

Kuna Lilleküla koolielu meiegi lasteaeda kandub, siis saime  eile osa nende stiilinädalast. Nimelt oli Emily hommikul õnnetu, et õde uhke punkarina kooli sai minna ja tema mitte. Pole hullu midagi, tegime temagi käepäraste vahenditega punkariks. Kette ja neete kahjuks ei olnud, kuid õnneks oli tal endal uhke parukas peas, mis lõi uhke ülmulje. Monagi oli talle toeks!

Uskumatu kui palju sel nädala juhtunud on. Teate, kellelt meie eile kirja saime? Emmeliinelt! Nimelt kirjutas ta, et tema sõber Roger on hirmus laiskvorst ja et talle sportliku eluviisi tutvustada, siis teeme  14.mai Rogeri Miniolümpia, kus iga rühm, kes Comeniuse projektist osa võtab tutvustab ühe maa liikumismänge oma punktis. Meie, "norrakad" mängime ja õpetame teistele lastele "Hiirelõksu", see pidi olema norra laste lemmikmäng. Kui see tore üritus läbi, siis kirjutame Teilegi kuidas läks!

 Oleme "Kiusamisest vaba lasteaed" programmi lastega juba täitsa omaks võtnud. Väiksed lillad karud jälgivad iga päev, mis me rühmas teeme, suur Karu jätab  kõik meelde ja arutab iganädalasel koosolekul, mida märkas. Väiksed karud on tõelised sõbrad ja  pakuvad lohutust  meie Pilvetriinudele, sest nii mõnigi läheb ja sosistab oma isiklikule karusõbrale mure või rõõmu kõrva. Eilsel karude koosolekul rääkisime Karuemale (nagu lapsed teda kutsuvad), millised on inimlaste emad. Karu rääkis vastu, milline ema tema oma lastele on. Arutasime, kuidas saaks emasid rõõmustada, et nad ikka lõbusad ja lahked oleks. Sellest südis ka väike teemakaart, mis koridoris kõigile tutvumiseks.
 
Eelolevaks emadepäevaks said selgi aastal meie emadest portreed joonistatud ja vahvad ütlemised kirja pandud. Küll tulid kaunid emad! Nagu lapsedki üksmeelselt leidsid, et nende ema on ikka kõige ilusam, parem ja lahkem, toredam, lõbusam.
Toredat emadepäeva kõik emad ja vanaemad! Tehke midagi toredat oma armsate põnnidega ja mõelge, et on raske või mitte aga see aeg on nii lühike, kui ta veel su sülle poeb ja kallistada tahab. Tean seda omast käest. Õnneks on mul nüüd küll kümme aastat vähemalt üks rüblik ronija ja kallistaja kodus olemas.