"Otsi Otti", kes ei kardaks tonti...

Juba linnukesed väljas laulavad.... Uskumatu, kuidas üks laul võib põlvest põlve kanduda. Igatahes on see laul Pilvetriinudelgi kenasti peas ja vanematelegi esitatud. Meie kevadpidu oli seekord veidi teistmoodi. Lavastasime Liia näidendi "Kana Kaaga". Lapsed olid supertublid, tõelised näitlejad. Eks abiks on olnud meie reedesed muinasjutupäevad, kus oleme lastega väikesed lavastusi teinud. Ja uskumatult tublid laululapsed on nad. Meie õppealajuhataja Aili ütles, et sellistega võiks kasvõi ooperi lavastada.
Kiidusõnu jagus meie julgetele lastele tänagi, kui käisime Kristiine Sotsiaalmajas eakatele esinemas, seda küll vaid 8 lapsega, kuna suuremat hulka poleks väike päevakeskus mahutanud. Lohutuseks tõime "kojujääjatele"sokolaadi, mis meile kingiti.

Kuna kevad käes ja kaugel see metsamineku aegki, siis liitusime "Otsi Otti" programmiga. Ott, vahva nukk, rääkis ja mängis lastega meile oma eksimise loo.

Nüüd siis teavd kõik suured ja väiksed Pilvetriinud, mida teha kui oled eksinud. Põhitõed said korratud töövihikut täites ja unejutuks Oti lugu lugedes.



 Täna õhtul peaks Ott meile lasteaia õuealal teooria ka praktikas läbi viima. Saab põnev olema! Ja siis olemegi valmis metsa minema. Oma oskused ja teadmised saame 21. mai Kaberneeme metsas proovile panna.
Täna kuulsime kõrval rühmas vähe jämedamat häält.Tuli välja, et neil oli külas MUPO lumelepard Lauri. Mitte Lõvi Leo nagu algselt arvasime. Laste ärevus oli suur, nii et kutsusime Lauri meilegi. Korratud said liiklusreeglid ja suugi  sai kommiga magusaks. Vahva üllatus igal juhul!

Kuna Lilleküla koolielu meiegi lasteaeda kandub, siis saime  eile osa nende stiilinädalast. Nimelt oli Emily hommikul õnnetu, et õde uhke punkarina kooli sai minna ja tema mitte. Pole hullu midagi, tegime temagi käepäraste vahenditega punkariks. Kette ja neete kahjuks ei olnud, kuid õnneks oli tal endal uhke parukas peas, mis lõi uhke ülmulje. Monagi oli talle toeks!

Uskumatu kui palju sel nädala juhtunud on. Teate, kellelt meie eile kirja saime? Emmeliinelt! Nimelt kirjutas ta, et tema sõber Roger on hirmus laiskvorst ja et talle sportliku eluviisi tutvustada, siis teeme  14.mai Rogeri Miniolümpia, kus iga rühm, kes Comeniuse projektist osa võtab tutvustab ühe maa liikumismänge oma punktis. Meie, "norrakad" mängime ja õpetame teistele lastele "Hiirelõksu", see pidi olema norra laste lemmikmäng. Kui see tore üritus läbi, siis kirjutame Teilegi kuidas läks!

 Oleme "Kiusamisest vaba lasteaed" programmi lastega juba täitsa omaks võtnud. Väiksed lillad karud jälgivad iga päev, mis me rühmas teeme, suur Karu jätab  kõik meelde ja arutab iganädalasel koosolekul, mida märkas. Väiksed karud on tõelised sõbrad ja  pakuvad lohutust  meie Pilvetriinudele, sest nii mõnigi läheb ja sosistab oma isiklikule karusõbrale mure või rõõmu kõrva. Eilsel karude koosolekul rääkisime Karuemale (nagu lapsed teda kutsuvad), millised on inimlaste emad. Karu rääkis vastu, milline ema tema oma lastele on. Arutasime, kuidas saaks emasid rõõmustada, et nad ikka lõbusad ja lahked oleks. Sellest südis ka väike teemakaart, mis koridoris kõigile tutvumiseks.
 
Eelolevaks emadepäevaks said selgi aastal meie emadest portreed joonistatud ja vahvad ütlemised kirja pandud. Küll tulid kaunid emad! Nagu lapsedki üksmeelselt leidsid, et nende ema on ikka kõige ilusam, parem ja lahkem, toredam, lõbusam.
Toredat emadepäeva kõik emad ja vanaemad! Tehke midagi toredat oma armsate põnnidega ja mõelge, et on raske või mitte aga see aeg on nii lühike, kui ta veel su sülle poeb ja kallistada tahab. Tean seda omast käest. Õnneks on mul nüüd küll kümme aastat vähemalt üks rüblik ronija ja kallistaja kodus olemas.