Ahhoi, ma uhke meremees...

Nii kui mätas kuiv, algasid meie reisid jälle metsa ja mere äärde. Aasta sees väisame linnatänavaid ja muuseume, kuid nüüd kutsub meid taas loodus.
Eelmisel nädalal käisime  Kaberneeme metsas "Otsi Otti" teadmisi  kinnistamas.

 Õppisime kuidas  puule kopsides end kaugele kuuldavaks teha,

 

 uudistasime mägra linnakut ehk koopaid,  ladusime ohumärke,  küpsetasime lõkkes vorste

ja jõime vaarikavarre teed, ehitasime okstest onni jne.





Täna käisime vastukaaluks mere ääres. Meid võttis vastu Viimsi Vabaõhumuuseum, kus meile räägiti merereostusest ja kuidas meie inimesed saaksime seda vältida.


 Lapsed pidid erinevast materjalist esemeid vees lagunemise järjekorda panema.


Sokeeriv oli see, et kilekott hävineb 20 aastaga, plasttops 200 aastaga, klaaspudel miljoni aastaga ja kui palju kahju need esemed veel lindudele ja veeloomadele teevad. Vaatasime fotosid, kus loomad olid võrkudes ja kilekottides kinni, linnu kõhtu, kus oli 30 plastesemet sees, jne.

 Usun, et see pani meiegi lapsi mõtlema ning tulevane põlvkond on juba loodussäästlikum, kui selliseid õppeprogramme pidevalt ellu viiakse. Õppepäev oli tegus-korjasime lastega prügi mere äärest (Rahu vanemad! See oli ettevalmistatud praht.).

 Ehitasime liivast vulkaani

ning  seejärel näitasid gümnaasiumi õpilased  meie lastele, kuidas soodast ja äädikast toimivat vulkaani saab teha.Lugesime lastele küll sõnad peale, et sellised katsed jäävad tuleviku.


Vahva oli ka tornaado, mida sai teha kahe kokku ühendatud veepudeliga, lastes hooga joosta vett ühest pudelist teise.
 Põnev kogemus oli proovida, mida teeb laeva masuut ehk õli veele. Selleks segasid lapsed kakao ja toiduõli kokku (mängu masuut) ja tilgutasid seda vette.



 Seejärel said nad proovida erinevate vahenditega vett puhastada- koorides veepinda salvrätiga, svammiga, ajalehega, vatiga. Kõige effektiivsem aga oli siiski Fairy.

Lõpuks käisime vanas Kaluri majas ning toitsime tema jäneseid võilille lehtedega.


 Vaatsime majakate mudeleid mere ääres.


Üldiseks lemmikuks kujunes kaunis valge majakas.


 Rääkisime, miks on majakid vaja ja kuidas rannaröövleid neid kurjasti kasutasid. Kõige lõpuks tegime pikniku,

võtsime mere äärest õnnekivi kaasa, mängisime Hiirelõksu turistide rõõmuks, tegime ühispilti puutüvest tehtud vene ääres

 ja sõitsime lasteaeda sööma. Isu oli ülihea ja loodetavasti tulid ka mereteemalised unenäod!

"Otsi Otti", kes ei kardaks tonti...

Juba linnukesed väljas laulavad.... Uskumatu, kuidas üks laul võib põlvest põlve kanduda. Igatahes on see laul Pilvetriinudelgi kenasti peas ja vanematelegi esitatud. Meie kevadpidu oli seekord veidi teistmoodi. Lavastasime Liia näidendi "Kana Kaaga". Lapsed olid supertublid, tõelised näitlejad. Eks abiks on olnud meie reedesed muinasjutupäevad, kus oleme lastega väikesed lavastusi teinud. Ja uskumatult tublid laululapsed on nad. Meie õppealajuhataja Aili ütles, et sellistega võiks kasvõi ooperi lavastada.
Kiidusõnu jagus meie julgetele lastele tänagi, kui käisime Kristiine Sotsiaalmajas eakatele esinemas, seda küll vaid 8 lapsega, kuna suuremat hulka poleks väike päevakeskus mahutanud. Lohutuseks tõime "kojujääjatele"sokolaadi, mis meile kingiti.

Kuna kevad käes ja kaugel see metsamineku aegki, siis liitusime "Otsi Otti" programmiga. Ott, vahva nukk, rääkis ja mängis lastega meile oma eksimise loo.

Nüüd siis teavd kõik suured ja väiksed Pilvetriinud, mida teha kui oled eksinud. Põhitõed said korratud töövihikut täites ja unejutuks Oti lugu lugedes.



 Täna õhtul peaks Ott meile lasteaia õuealal teooria ka praktikas läbi viima. Saab põnev olema! Ja siis olemegi valmis metsa minema. Oma oskused ja teadmised saame 21. mai Kaberneeme metsas proovile panna.
Täna kuulsime kõrval rühmas vähe jämedamat häält.Tuli välja, et neil oli külas MUPO lumelepard Lauri. Mitte Lõvi Leo nagu algselt arvasime. Laste ärevus oli suur, nii et kutsusime Lauri meilegi. Korratud said liiklusreeglid ja suugi  sai kommiga magusaks. Vahva üllatus igal juhul!

Kuna Lilleküla koolielu meiegi lasteaeda kandub, siis saime  eile osa nende stiilinädalast. Nimelt oli Emily hommikul õnnetu, et õde uhke punkarina kooli sai minna ja tema mitte. Pole hullu midagi, tegime temagi käepäraste vahenditega punkariks. Kette ja neete kahjuks ei olnud, kuid õnneks oli tal endal uhke parukas peas, mis lõi uhke ülmulje. Monagi oli talle toeks!

Uskumatu kui palju sel nädala juhtunud on. Teate, kellelt meie eile kirja saime? Emmeliinelt! Nimelt kirjutas ta, et tema sõber Roger on hirmus laiskvorst ja et talle sportliku eluviisi tutvustada, siis teeme  14.mai Rogeri Miniolümpia, kus iga rühm, kes Comeniuse projektist osa võtab tutvustab ühe maa liikumismänge oma punktis. Meie, "norrakad" mängime ja õpetame teistele lastele "Hiirelõksu", see pidi olema norra laste lemmikmäng. Kui see tore üritus läbi, siis kirjutame Teilegi kuidas läks!

 Oleme "Kiusamisest vaba lasteaed" programmi lastega juba täitsa omaks võtnud. Väiksed lillad karud jälgivad iga päev, mis me rühmas teeme, suur Karu jätab  kõik meelde ja arutab iganädalasel koosolekul, mida märkas. Väiksed karud on tõelised sõbrad ja  pakuvad lohutust  meie Pilvetriinudele, sest nii mõnigi läheb ja sosistab oma isiklikule karusõbrale mure või rõõmu kõrva. Eilsel karude koosolekul rääkisime Karuemale (nagu lapsed teda kutsuvad), millised on inimlaste emad. Karu rääkis vastu, milline ema tema oma lastele on. Arutasime, kuidas saaks emasid rõõmustada, et nad ikka lõbusad ja lahked oleks. Sellest südis ka väike teemakaart, mis koridoris kõigile tutvumiseks.
 
Eelolevaks emadepäevaks said selgi aastal meie emadest portreed joonistatud ja vahvad ütlemised kirja pandud. Küll tulid kaunid emad! Nagu lapsedki üksmeelselt leidsid, et nende ema on ikka kõige ilusam, parem ja lahkem, toredam, lõbusam.
Toredat emadepäeva kõik emad ja vanaemad! Tehke midagi toredat oma armsate põnnidega ja mõelge, et on raske või mitte aga see aeg on nii lühike, kui ta veel su sülle poeb ja kallistada tahab. Tean seda omast käest. Õnneks on mul nüüd küll kümme aastat vähemalt üks rüblik ronija ja kallistaja kodus olemas.

Mul-mul-mul väikesed kalad....

Meil on aprilli kuus kalade nädal, kus tutvustame  Pilvetriinudele Eesti vetes elavaid kalu, kordame üle  veekatsed „Upub või ujub“, ning räägime muudki, mis seotud veega. Kevadiste arenguvestluste käigus lastega selgus, et enamus meie lapsi teab vaid nimetada: kuldkala, hai, vaal. Üritasime siis ruttu vea parandada ja otsustasime lastele rääkida ja näidata just Eesti vete kalu.

Nädala teema „Kalad meie vetes“ raames tegime katse UJUB –UPUB, kus iga laps valis endale laualt erinevast materjalist eseme ja arvas, kas see ujub või upub. Kui kõik olid ära arvanud, panid nad need kordamööda vette, nii said lapsed aru, kas neil oli õigus või mitte. Üllatust pakkus Karli  papitükk,  mis jäi esialgu vee peale ujuma, kuid siis äkki tükkidest lagunes ja põhja vajus. 

Samal päeval tuli meile rühma külaline  Norrast. Lapsed pidid ära arvama, mis või kes see on. Pakuti Emmeliine, Roger, hüljes, tädi, laps, jne. Üllatus, üllatus-külaline oli hoopis MIS, ehk paat. Lapsed uudistasid paati hoolega, nad märkasid kohe, et Norra lipul on sinine rist puudu, olime Norra maad lastega eelnevalt õppinud, ning teadsime, milline lipp seal on (eelnevate katsetega oli värv lipult ära kulunud).  Palusin lastel peale mõningast vaatlust öelda, mis nad arvavad paadist ning mis neile eriti meeldib.

Pilvetriinud arvasid:

Marleen- Lipp meeldib

Annabel- aerud on toredad

Joanna-Liisa- ankrud on ussi moodi, nagu uss keerdus

Mona- ankrud meeldivad, nad on karvased nagu ämblikud

Lee- jäätisepulgad on toredad

Gregor- telk meeldib seal peal, kui vihma sajab, saab varju minna aga teine peab siis roolima

Paul-Erik-tornaado eest saab ka peitu pugeda sinna telki

Emma Anette- meeldib see koht kus inimesed ülevalt vaatavad (mast)

Emily- terve paat meeldib mulle

Hanna Lisette- mulle meeldivad aerud, see et nad on plasteliinist  ja jäätisepulkadest tehtud.

Kui lapsed oli enamus oma arvamuse avaldanud, panime paadi vette. Hetkega vajus paat põhja, mast kukkus pikali. Lapsed ahhetasid ja olid mures ja võtsime kohe paadi veest välja. Arutasime miks nii juhtus. Marcos arvas kõigi laste eest: „Paat oli ilus! Parem, kui oleks puust alus, siis poleks põhja vajunud.“

Saime katse käigus lastega kinnitust, et paati tasub meisterdada plastikust, puukoorest, puust, plastmassist.

 Läbi mängu on kõike kergem õppida ja seega otsustasime teha endile Kalamehe mängu. Selleks pidi iga laps šabloonist latika välja lõikama ja ära värvima. Õpetaja abiga sai õng meisterdatud ja kalamäng võis alata. Oli see alles vaatepilt, kuidas kõik lapsed vaibaserval oma kala õngitsesid. Ja nagu teada tõde, kalamehed peavad vaikselt oleme, nii et puhkehetk ka õpetaja kõrvadele. Pusimist jagus ja loodan, et lõbusat kalamehehasarti oli õhtul koduski.

Sel nädalal käis lasteaias Mini-Manni teater, kus samuti oli juttu õngitsemisest ja sellest, mis inimene oma soovidega peale võib hakata. Igatahes oli meil lastega peale etendust arutlemist tükiks ajaks.

 Kus on , seal tuleb ka juurde. Sellesse nädalasse jäi loodustund Aleksei Turovskiga  Juku mängutoas. Meie esialgne pettumus, et härra Turovskit isiklikult ei ole, asendus huvi ja uudishimuga, kui asusime vaatama videot, milleta meie tarbeks oli teinud. Saime lastega  mitu uut looma teada ja tuttavate loomade kohta põnevat infot.  Teadsite, et elevandid ajavad oma londi sõbranna makku ja pihustavad seda siis enda ja  sõbranna peale. Või et väikesed pärdikud milaanid ei tule troopikametsades kunagi puude otsast alla ja neid kannavad seljas vaid isased (isad, onud, vennad) ahvid.

Lastele oli ahvatlus  batuutide ja mänguplatside pärast suur ja peale õppevideot tormati kohe mängima. Seda said nad mõnuga teha. Ja ikka jäi aega väheseks (mis sellest, et tunnike oli joostud ja hüpatud).

Mängukeskusest tagasi jalutades, leidsime päikselise platsi, kus  kordamööda meelde tuletasime kõike, mida olime  Aleksei Turovski videost õppinud.

PLIRTS-PLÄRTS, KÄES ON MÄRTS.....

..kui see vaid nii oleks. Vanasti oli tõesti taevas sinisem ja rohi rohelisem, nagu selgub vanast luulereast.
Vabandan kõigi lugejate ees, kes meie blogi lehel on käinud ja meid ikka lugenud, et oleme sellise pika pausi jätnud.
Võtan selle kuu siis kokku toredate märksõnadega- loodusmuuseum, vanalinn ja teater.
Põikan korraks ka veebruari lõppu, kus mil meil toimus lasteaias Maoaasta karneval ja lasteaia sünnipäev traditsiooniliselt magusa tordipeoga.

Karnevali päeval oli meil rühmas tõeline loomaaed, sisinat, susinat ja urinat kostus terve päeva jooksul. Pidi jälgima vaid jalge ette, et mõnele maole peale ei astu. Saalis said kõik end õnneks tühjaks vingerdada. Rõõmu ja nalja oli nabani!
Päev enne naistepäeva käisime meie rühmaga vanalinnas. Veebruaris, kui Loodusmuuseumis käisime,

 otsustasime vanalinna pikemale jalutuskäigule tulla. Oppekäiku vanalinna alustasime Vabaduse väljakust, kus lasime meie väikesed lepatriinud üle platsi jooksu- kes kiiremini Vabaduseristini jõuab.

 Tore oli vaadata, kuidas meie putukad sellel inimtühjal suurel platsil oma jooksu nautisid. Edasi liikusime Raekoja platsi poole Vanale Toomasele lehvitama. Teele jäi Niguliste kirik ja ausammas Eduard Vildele, kelle muuseumis me sügisel käisime.

 Lapsed olid imestunud, et kus siis härra Vilde vuntsid on. Saime teada, et selle ausamba on teinud Karli vana-vanaisa. Raekoja küljes proovisime ära häbiposti rõnga ja mõtlesime mis tunne võiks  olla seista seal  terve päev linnarahva ees.

 Järgmine tore peatuspaik oli Raeapteek kuhu sisse astusime. Põnev oli vaadata neid vanasid kaale, tunda rohu lõhna ja uudistada ilmaimet, mida kõike vanal ajal ravimiseks kasutati. Eks küsige lastelt järgi, ise ei söenda siia kirjutadagi.

 Kuid kuna apteek on täiesti toimiv asutus hetkel, siis ostsime lastele vitamiinid, et nad jõuaksid rännakut vanalinnas edasi teha.

 Mööda väikseid tänavaid jõudsime Maiasmoka kohvikuni, kus Kaja oli lubanud lapsi premeerida, neid kookide ja mahlaga kostitades. Õppisime kuidas viisakalt kohvikus käituda ja see tuli meil ütlemata hästi välja.

 Kena kinnitatud, võisime ülalinna minna, see polnud sugugi kerge, sest tõus oli väikestele jalgadele ränk.

 Christoferi soovil möödusime Riigikogust ja suundusime Pika Hermani torni kõrvale, et veenduda kas tornil on uks või mitte. Meie juttu, et torni saab riigikogu hoovist, hästi ei usutud.

 Emily soovil suundusime Toomkirikusse, meie õnneks saime kena orelikontserdi, tore härrasmees näitas meil käärkambrit ja ise uudistasime vappe ning süütasime küünla heade mõtetega.

 Ja oligi aeg lasteaia poole astuda.

Matk oli pikk ja tõeline nauding ootas lapsi lasteaias, lõunasöögi- ja une näol.
 Igatahes jätkub meil vanalinnast jutte ja pilte tänaseni.
Märtsi teine nädal tähistasime emakeele kaunist kõlla, tehes iga päeva lastega jutukesi ning teatrit. Selleks said lapsed iga päev uued nukud oma mängude jaoks teha. Esimesel päeval sündis magnetteater Anni ja Antsuga,

teine päev pärlitest Tasku Timmud ja Jennyd,

 kolmandal päeval volditud liblikad ja muud putukad.

Neljandal päeval maalisime Sipsikud ja jääpurikaid ning viimasel päeval mõtlesid lapsed ise oma tegelased välja ja joonistasid neid. Lastele meeldid hommikused jututunnid ja lavastused.

Rõõm on näha, et teatripisik on meie lastel sees!
Emakeele kaunist kõla kandis meie lasteaiast kaugemale Annabel, kes vahva luuletusega sai linnaosa voorust edasi ja vapralt haigust trotsides esines lõppüritusel Estonia Talveaias.

Sel nädalal tervitasime kevade tulekut mullaste kätega. Iga laps pani endale murumätta kasvama ja lilleseemnedki said mulda pistetud. Lumi küll õues tuiskab aga loodetavasti soe päike soosib meie taimekasvatust.

Kui me ka jäime hiljaks oma muru külvamisega ja rohelisi mättaid pühadeks veel pole, siis Pilvetriinud ise on väga rohelise-täpilised. Nimelt on meie rühma tabanud tuulerõuge sadu, seda küll täiesti õigel ajal, sest eks see lastehaigus tuleb ikka enne kooli läbi põdeda. Igatahes soovin kõigile täpilistele toredat fantaasiat ja vahvaid briljantrohelisi lilli ja mustreid kehamaalinguteks.

Kaunist kevadet kõigile ja kui ka õues pole veel soe, siis soovin kõigile südamesoojust hinge!

NB! Sõbrapäeval võtsime osa Päästeameti organiseeritud üritusest- TEE LUMELE 112, et teadvustada meile ja teistele hädaabi numbri olemasolu ja tähtsust. Ilm sooosis meid, voolisime lumest numbrid ja värvisime guassiga pritsides numbri selle üle.

Vastlapäeval saime vahva kaarikusõidu ümber lasteaia. ja EEsti sünnipäeval tegime nukke ja muud.

PAADIPIDU

Meie Comeniuse projekt on edukalt käima lükatud. Toimunud on juba kaks toredat mängupidu.Peod viis läbi kajakas Emmelliine ja madrus Margus. Jaanuari alguses oli saalis mängupidu, kus kõik rühmad pidid tutvustama ühte maad mõne lihtsa ja põneva märksõnaga. Teised lapsed üritasid maad märksõnade järgi ära tunda. Lapsed olid nutikad. Piisas nimetada, et sel maal on üks vahva tegelane Mr.Bean, kui kõik lapsed naerma ja kisama hakkasid ja pakkusid Inglismaad. "Hola" öeldes, teadis nii mõnigi, et tegemist on Hispaaniaga. Taani on tuntud Legode järgi. Meie uurisime nädala jagu rühmas Norra maad, vaatasime pilte ja trolle. Lapsed mõtlesid toreda loo troll Kristjanist ja maalisid ning jpoonistasid oma trollid. Selleks andis inspiratsiooni Ragnari trollipere ning Marleeni ja Rogeri trollid. Norra trollidest me teistele rääkisimegi ja kirjeldasime selle maa mägede ja fjordide ilu ning võlu. Mängupeol laulsime Comeniuse laulu, eriti meeldis lastele räpi osa. Virgutusena sai iga rühm oma maa lipu puzzlena kokku panna. Meie lastel andis ikka Norra lippu kokku saada. Pusimist jagus hiljem toaski. Tänaseks pidi iga rühm tegema paadi, milega Roger saaks minna sõpru otsima. Ragnari isa tõi meile laeva põhja, millele panime masti ja purjed, lapsed värvisid meie sõprusmaade lipud, Emily tegi Rogeri ja kajaka, Lee papagoi, Mia rooli.Paat sai ilus. Tänasel peol esitlesid kõik 6 rühma oma paate ja lasid need vette. Eks meil oli ikka väike ärevussees, kas meie paat ikka vee peal püsib. Püsis ja kuidas veel. Kui paadiesitlus läbi ja laulud lauldud, algas hääletamine. Iga rühmaõpetaja jagas oma lastele kas kivid või pärlid, millega hääletada sai. Oma rühma laeva poolt hääletada ei saanud. Seni kui lastega tormise mere mängu mängisime, sai kivikesed üle loetud. Oh, seda rõõmu, meie laev võitis ülekaalukalt. Saime üle 30 kivikese, laste rõõm oli piiritu. Saalist tagasi jõudes ootas meid rühmas ees võidusampus, mille Laura ema meile eile tõi. Aitäh! Pidu missugune! Kurb lugu on vaid see, et meie paat läheb nüüd mõneks ajaks reisima. Õpetajad, kes veebruari algul Belgiasse lähevad, võtavad selle kaasa ja võrdlevad teiste maade paate. Eks me jää ootama Emmelliinet uute sõnumitega, millega järgmisena Rogerit üllatada saame.

Head uut aastat!

Jõulupuhkus läbi, uus aasta vastu võetud ja nüüd võib jääda kevadet ootama! Eile oli meid lasteaias vaid üheksa. Tänu sellele said kõik lapsed rääkida pikalt kodustest jõuludest ja kuidas nad kõik rakette vaatasid ja lasid ning mis saateid televiisorist vaatasid. Ja mullegi õpetati "uppakamastaari" tantsu.Kõige lõpuks ütlesid lapsed oma soovid uueks aastaks. Väikesed filosoofid nagu nad on, soovisid enamus lapsi HEAD ELU. Mida see täpsemalt tähendab, teavad nad ise (kelle on tähtis, et ema-isa kodus oleks, kes tahab terve olla, kes hea laps, jne) Pikendasime oma pühi sellega, et jätsime 3 pakki jõulupäeval avamata. Oh seda rõõmu, saime toredad lauamängud. Eilne päev mööduski uute mängude tähe all. Mängisime kõik mängud mitu korda läbi, et reeglid kenasti selgeks saaks. Lemmikuks kujunes piraadimäng, mis väga ajakohane, sest osaleme on rühmaga rahvusvahelises Comeniuse projektis. Selle raames kasvatame ühte erakust piraat Rogerit oma eeskujuga. Järgmine nädal, 9.jaanuaril peamegi saalis toreda mängupeo antud teemal. Loodame, et lumi uuesti maha tuleb ja saaksime talverõõme nautida.