Pilvetriinude värviline maailm

PILVETRIINUD VÄRVE  AVASTAMAS

Oktoobri kuu algas meil värvide otsimisega.  Kasutasime oma tegevustes Avastustee "Avasta värvused" materjale. Kõigepealt lugesime lastele E.Niit raamatu  "Suur maalritöö", millest jäi kõlama avalause :

KORD ÕIGE AMMU, KULLAPAI

KUI MAAILM ALLES VALMIS SAI

TA OLI VÄRVIMATA

KÕIK OLI TEHTUD JUSTKUI  VEEST

NING ILMETU NÄIS PEALT JA SEEST...

Arutasime lastega, milline küll võiks maailm olla, kui siin värve poleks ja kõlama jäi laste jutust see, et midagi ju ei näeks ja ei saaks asju kätte ja kukuks teistele otsa, ühesõnaga oleks paras segadus ja igav ka.

Lapsed joonistasid õpetaja Kaja juhendamisel enda maailma paberile, millest paljundamise tulemusel sai raamat. Raamatus oli, punane, sinine, kollane, värvitu ja siis tavaline värviline maailm.

Aga igav on ju see maailm, kui seal on ainult kolm põhivärvi . Mida siis teha? Hakkasime värve segama. Muinasjutupäeval jutustas õpetaja Kaia pintsliga loo kolmest liblikast, kes sattusid kollasele maale. Kui siis punane liblikas peatus kollasel õiel , muutus see oranziks, sinine liblikas maandus  rohul ja metsal, muutus kõik roheliseks ning kui punane ja sinine taeva all kokku puutusid, muutusid pilved lillaks. Ning kollased sipelgad muutusid pruuniks, kui kolm liblikat korraga neile pai tegid.

Nüüd lapsed siis teadsid, et on olemas kolm põhivärvi-punane, kollane ja sinine. Aga kuidas ikkagi tekkivad neist nii palju erinevaid värve, nagu nende pliiatsikarbis on. Selleks tegime katse. Selleks läks vaja vett, läbipaistvat klaasi, majapidamispaberi ribasid ja viltpliiatseid. Lapsed jagasime 5 rühma viltpliiatsi korkide abil. Selleks , et teistel ootamise käigus igav poleks, vaatasid nad ühe pere toodud Värvide DVD , millest said lapsed teada, kuidas tekkivad segavärvid.

Katse tarvis pidi iga laps tegema paberiribale enda lemmikvärvi viltpliiatsiga täpi ja siis selle koos teistega vette panema. Täpp pidi olema vee pinnast kõrgemal, et paber vaikselt imaks vett punktini ja sellest sulaks välja erinevad värvused millest see värv tehtud on. See oli täielik  Ahhaa effekt lastele, kui nad nägid kui värviliseks muutusid nende täpid.  Tuli välja, et ilusad heledad värvid ei anna üldse sellist värvikirevust kui must ja pruun või lilla. Ning põhivärvid ei sula laiali.

Lapsed proovisid ka ise värve segada ja ohhoohoo kui palju elevust ja värvikirevust.  Pintsli ja värvidega segades tekkisid puu ja juurviljad pildile, voolimismassi segades said vahvad marjad kompotipurki.  Värve sai segatud ka munakarpides ja need omavahel kokku kleepides tuli välja vahva seinavaip.

Proovisime lastega valget lille värvida ja seda mitte pintsliga vaid hoopis nii, et panime lille vette ja sinna sisse lisasime toiduvärvi. Vaja läks vaid kannatust, et värvivesi imenduks mööda lillevart  õieni. Kasutasime katses valget nelki. Pikema õie panime punasesse toiduvärvi ja lühema sinisesse tinti. Mõlemad tegid oma töö ära, lilled muutsid värvi. Lapsed teadsid kohe, et sinine lill muudab kiiremini värvi kuna ta on lühem. Nutikad nagu nad meil on, avastasid, et aga teeme õige lilla lille ka. Ja nii me segasimegi punase ja sinise lahuse kokku, aga lilla õis jäi küll õige tuhmiks.

Vikerkaar, kuidas ta tekkib ja mis värve seal leida võib, seda saime teada kui uurisime CD plaati päikese käes.   "Suur maalritöö"  raamatust saime teada, et valge värvi saab  kui kõik värvid on koos ja naeruhoos. Lapsed ei saanud aru, kuidas saab kõikidest värvidest kokku valge. Tegime katse, iga laps värvis  paberiga kaetud CD plaadi värvipliiatsitega vikerkaarevärvi.  Panime keskele auku papist pulga ja kui lapsed kiiresti keerutasid CD plaati, kadusid värvid ära.  Oh seda keerutamist, mis siis lahti läks, terve tuba oli keerlevaid vikerkaari täis ja siit ning  sealt nurgast kostus :"Minu plaat läks valgeks!", „Minul kadusid värvid ära!“

Seda nimetatakse valguse murdumiseks, mis on meile kui silmapete. Valguse murdumisest üritasime ka järgneva katsega aru saada. Panime pliiatsi läbipaistvasse vette ja kummaline küll, pliiats oli kui katki läinud ning laste imestuseks oli vees olev osa palju paksem kui vee peal olev pliiatsiots. Lapsed vaatasid ühelt ja teiselt poolt, panime  ka teise pliiatsi ning kolmandagi lisaks,  murdepunkt oli silmaga näha.

Värve tuli leida ka kunstitunnis, kui rasvakriidiga värvitud pildile sai valge värv peale kantud ja siis selle peale pulgaga joonistusi kraabitud.

Kogu seda värviõpetust aitasid läbi viia vahvad raamatud ja mängud , mis meil rühmasin.  Oma Twisteri mõtlesime  lastega nii välja, et kasutasime hoopis  meie rühma värvilist vaipa mänguplaadi asemel. Õpetaja käskluse peale tuli parem jalg panna punasele, vasak käsi kollasele jne. Mäng sobis hästi ergutusmomendina tegevuste vahele ja pakkus lastele palju nalja.

Üks tore mäng, mis lastele meeldis oli järgmine.  Mängisime seda hommikuringis kui lapsed toolidel poolkaares istusid. Igal lapsel oli eri värvi  lint toolil. Õpetaja jutustas lugu ja kes kuulis oma värvi, pidi püsti tõusma  ja oma linti lehvitama. See nõudis tähelepanu ja kiirust.

Tore mäng oli ka järgmine mäng, mida kasutasime ergutusmomendina.  Iga laps valis endale värvi selle järgi, mis värvi tema riietel kõige rohkem oli, või muul moel. Kontrollisime värvid üle ning kui  õpetaja ütles: "Kollased hüppama", tulid "kollased lapsed" keskele ja nii kõik värvid kordamööda. Kui õpetaja ütles "Värvipott", pidid kõik värvid ringi astuma ja hüppama või siis tantsima.

Olime planeerinud värviõpetuse lõpuürituseks Isadepäeva. Selleks valmistusime hoolega ette. Iga laps joonistas raamitud pildile oma isa. Et portree tõene tuleks, tuli näo jaoks segada roosat ning sellest silmnägu kokku maalida. Vahvad jutud oma isast panime maali alla kirja. Jutud olid tõesti vägevad. Armsad väikesed tähelepanekud!

Isadepäev algas etlemisega, seejärel pani õpetaja Kaja isade tarkuse proovile. Isad jagati meeskondadeks ja viktoriin võis alata. Viktoriiniküsimused olid valitud laste entsüklopeediast.  Oli kergemaid ja raskemaid küsimusi, aga isad said hakkama ja kui ei saanud, siis sai asi selgeks arutatud.

Järgmisena asus isasid juhendama õpetaja Kaia. Iga laps pidi ütlema oma isale, mida ta joonistama peab. Kui joonistus tehtud, pidid isa kolme põhivärviga saama pildi maalitud  nii värviliseks kui nad oskasid. Lapsed võisid nõu ja jõuga aidata. Tuli välja, et isad on lausa kunstnikud.

Kui ka see tehtud, siis said isad hakata endale kingitust valmistama ja seda muidugi oma armsate laste abiga. Plasttorust  valmis vahva vihmapill. Poisid olid juba suure töö ära teinud, kui nad hommikul torud rühmas lühemaks saagisid. Nüüd jäi vaid pilli kaunistamine, naelte löömine ja terade puistamine toru sisse. Neid terakesi ja naelakesi , mis põrandad täis olid. Kui meil poleks nii tublit ja toredat tädi Janat, saaksime neid jaanipäevani üle noppida.

Peale seda suurt mõtte- ja jõutööd võis asuda keha kinnitama. Selleks olid emad saatnud head ja paremat peolauale. Mõnusa suupoolise kõrvale sai vaadata laste videot, mida nad oma isast arvavad.

Laste uhkus ja rõõm oma isade üle, mis nende silmadesärast ja jutust välja tuli on kirjeldamatu! Tunneme isegi uhkest oma isade üle, kes alati nii rõõmsalt meie tegemistega kaasa tulevad!

Kuid meie mõte, et sellega meie värvitrall lõpeb,ei pidanud paika. Otsustasime siiski ka teistele kolleegidele üle ilma näidata, mida meie lapsed oskavad. Tegime avatud tegevuse "Minu värviline maailm" Lepatriinu Lasteaia saalis 20.novembril 2012. See oli kui täpp I-le, lastel kinnistus läbi erinevate tegevuste, mängude ja laulude kõik mida me värvidest teada olime saanud. Kõigil huvilistel on võimalus meie avatud tegevusega tutvuda  Tallinna Lepatriinu Lasteaia kodulehel.

Astuge Teiegi värvidemaailma, seda enam kui nüüd on kõik nii valge!

KRISS-SASS-SAA kutsus lapsed õue seiklema

See sügis oli meile väga toimekas, nii et nüüd alles tundub, et hakkame järje peale saama. See tähendab seda, et lastega oleme tööd kõvasti teinud, aga seda teistele, näiteks Teile, armsad vanemad kajastada pole jõudnud.
Nüüd on valguse ja rahu aeg ning aeg kõik vanad võlad kustutada. Sellest ka  meie järgmised lood. September oli õueseikluse kuu. Oktoober-november oli värvide maailma avastamine. Ja sellest me tahamegi nüüd kokkuvõtted teha.

KRISS-SASS-SAA kutsus lapsed õues seiklema.

 Lepatriinu Lasteaia Pilvetriinude  rühma lastel algas see õppeaasta hoopis teisiti. Osalesime matkaklubi KRISS-SASS-SAA ja Alasniidu Lasteaia poolt korraldatud, terve septembrikuu väldanud projektis  „Õueseiklus 2012 Harku Vallas ja Tallinnas“. Projekti rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus ja läbiviijateks olid rühmaõpetajad. Seiklusmängud matkaradadel korraldasid matkaklubi liikmed projektijuhi, Alasniidu Lasteaia liikumisõpetaja Urve Kuke eestvedamisel.

 Kokku osales projektis 288  last  Alasniidu- , Lepatriinu- , Lepistiku-  ja Viimsi Päikeseratas Lasteaedadest.

Õueseikluse eesmärk oli õpetada märkama lasteaia lähiümbruse looduskeskkonda, pakkudes avastusrõõmu, looduselamusi ja seiklusi. Teha koostööd ja vahetada kogemusi projektist osavõtvate lasteaiatöötajate vahel, millega toetatakse õpetaja professionaalset arengut. Väärtustada Tallinna ja Harku Valla looduskeskkonda, tuues esile kodukoha looduses liikumise võimalused.

Õueseikluse maskott  KRISS-SASS-SAA, kes on suur kollane lill, jõudis kõikidel lastel külas käia ja pikale õueseiklusele saata. Õppetöö toimus õues ja põhines aktiivõppe mängulisel meetodil. Tegutsesime nii oma lasteaia õuealal, lähiümbruse parkides, haljasaladel ja käisime külas ka ühes koduaias, kus nägime astelpajusid, viinamarju, kuumaasikaid valmimas ja saime neid ka suhu pista. Me ei hoolinud ilmast! Lapsed olid valmis ka tuule ja vihmaga seiklema-peaasi, et põnev oleks!

Igal reedel pidasime putukadiskot ja lapsed tegid õues  kunsti loodusega, millest sündis maastikukunst .

Kividest, lehtedest ja okstest sündisid tigu, liblikas ja sipelgas, lisaks laste fantaasialoomadele.

Projekti toel saadud putukaluubid, väike ilmajaam ja muud materjalid võimaldasid lastel uurida, mõõta, võrrelda ja selle kaudu taas targemaks saada. Õppisime tundma puid lasteaia õuel, viljapuid koduaias, puid, põõsaid metsas.

Vaatlesime nende lehti, vilju ja võrasid ning püüdsime nende järgi puudele nimed panna. Sellest sündis tore mäng, mida lapsed ikka ja jälle mängida tahavad.

Siin mõned meie laste lemmikmängud:

1.    Arvutamise mäng „Pane hiiglane riidesse“. Vajalik suur täring. Iga laps peab õpetaja ülesande peale leidma õuealalt 6 kastanit, käbi, kivi, lehte, kastanikoori vms. Lapsed istuvad ringis maas (meil istusid õuesõppe ringis pakkudel), õpetaja joonistab suure kleidi maapinnale, millele teeb nööbikohad pulgaga. Seejärel veeretavad lapsed kordamööda täringut ja peavad  vastava arvu „leitud varandust“ panema nööbi kohtadele. Mäng käib seni, kuni kleit „nööbitud“ saab või kuni materjali jagub.

2.    Mälu ja keele arendamise mäng „Läksin metsa ja nägin“. Esimene laps ütleb “Läksin metsa ja nägin kuuske“, teine ütleb „Läksin metsa nägin kuuske, mändi“, kolmas „Läksin metsa nägin kuuske, mändi, pihlakat… “. Mäng sobib hästi puude nimetuste kinnistamiseks ja mälu arendamiseks. Alguses väga raske, kuid mõne aja pärast saavad kõik lapsed hakkama.

3.    „Leia õige puu“. Seda mängu mängisime nii õues kui toas. Meie õuealalt tuttavate puude viljad olid laste ette pandud. Õues pidid lapsed leidma teerajalt nende ette laialilaotatud lehtede või viljade seast õige ja viima selle õige puu juurde ( kibuvits, pihlakas, pärn, mänd, kuusk, kastan).

Toas mängisime nii, et lapsed istusid poolringis toolidel. Põrandale oli laotatud puude viljad. Seinale oli kinnitatud puude pildid ning nende all ümbrik teibiga, see oli puu pesa. Iga laps sai ühe puu lehe, ta pidi leidma õige vilja ning panema mõlemad siis puu pessa. Teised lapsed vaatasid, kas on õige või vale. Mängisime ka nii, et õpetaja ütles puu nime ja laps pidi leidma endale vastava  vilja ning lehe ja need ümbrikusse panema.

Tutvusime ka herbaariumi tegemisega, sest igalt seikluselt tõime kaasa mõne taime , mille kuivatasime ja tema õige nime välja uurisime. Õuest kaasa toodud loodusaardeid kasutasime muinasjuttude lavastustes. Sündisid puulehe nukud ja nendega koos ka muinaslugu nende seiklusest.

Kahel korral sõitsime ka kaugemale. Meie traditsioonilisel õppesõidul  Vääna randa uurisime, mis sealses metsas omapärast  on. Liivarannalt aga leidsime kirja, mis pudelipostiga randa uhutud oli. Piraadiaarde leidsid lapsed sügavalt liiva seest. Oh seda rõõmu ja silmade sära.

Siis istusime ja vaatasime metsast merele  ja mõtisklesime, kuidas hoida ja kaitsta meid ümbritsevat imepärast loodust. Teine väljasõit viis meid Tabasallu Aura terviserajale. Siin oli hoopis teistsugune mets, seiklusrada piirasid lehtpuud ja eriti jäid silma sarapuud. Kahjuks olid oravad kõik pähklid juba minema tassinud. Siin oli lastel vaja nuputada, otsida, loendada, täpne olla ,meeskonnatööd teha ja seda kõike muinasjutuvestja jutustatava Pöial-Liisiga seotult.

Õueseikluse lõpetuseks kutsusime ka laste pered meiega koos tegutsema. Seiklusrada oli lasteaia õues, seda läbides pidid nii vanemad, kui ka lapsed oma nutikust ja teadmisi kasutama. Ülesannete vastused aitasid lahendada põneva ristsõna. Laste poolt küpsetatud mahekarask ja soe pärnaõietee maitsesid vihmasajust hoolimata väga hästi. Lastevanematelt saadud tagasiside oli ülimalt positiivne ja soovidega selliseid üritusi veelgi korraldada.

Õueseiklus andis lastele uusi teadmisi, kinnistas vanu, pakkus meeldivaid elamusi ja koostegemise rõõmu. Toredaid päevi jääb meenutama KRISS-SASS-SAA poolt saadetud medal .Õpetajad  jäädvustasid laste abiga nähtu ja kogetu matkapäevikusse, et saaksime oma seiklust koos meenutada.

 

Tahame tänada KRISS-SSS-SAA-d, kes pole meie lapsi unustanud, matkaklubi- ja projektijuhti vanemõpetaja Urve Kukke, kes KIK-i toel põneva ja õpetliku seikluskuu meile võimaldas.

Laske sisse sandid....

Küll täna alles oli elevust meie majas. Terve Lepatriinula olid vallutanud Kadrisandid, üks ilusam kui teine. Meie rühmas algas Kadrimöll juba kolmapäevast pihta kui tegime lastega Mardi-ja Kadrimaske. Selleks tuli kasutada näpuosavust, mida vanasti Kadridelt ju väga oodati. Maskidele tuli juuksed pähe siduda lihtsa sõlmega (tuli välja, et see polegi nii lihtne) ja siis nööbid silmadeks ja ninaks ette õmmelda. Ühesõnaga oli pusimist küll ja see lastele meeldis.
Eile joonistasid lapsed Kadrid ja kleepisid neile väikesed helkurid külge (sel nädalal kordasime lastega helkuri tähtsust), et nad pimedas ohtu ei sattuks. Suured tänud Emily emale, kes meid varustas helkuritega.
Iga laps saab endale ka ühe helkuri, et ta paremini nähtav oleks.
Täna hommikul oli lastel palju lõbu, kui rühm oli helkureid täis peidetud ja nad pidid need taskulambiga üles leidma, õhtul jätkame mängu.
Nii, et hommikul olid nii valguse käes helendavaid tegelasi, kui ka valgeid Kadrisid  rühm täis. Lapsed nautisid seda, et said end ära ehtida, isegi poisid olid vallatust täis ja edvistasid kübarate ja kaelakeedega.
Tradistiooniliselt tulid meile naabrilapsed määgides külla ja näitasid mida Kadrid oskavad. Hiljem läksime kõik koos saali Liiale ja Trikitriinudele kadrisanti jookma. Sellest tuli üks vägev simman. Ka direktor Tiiu ei pääsenud Kadride külaskäigust ja meie Kadrisandid ajasid ta päris kimbatusse enda väljamõeldud mõistatustega.

Õhtul jätkame Kadisanditamist ja mängime lastega neid mänge, mida vanasti talulapsed ehk mängisid. Las täna jääda kõik plastmass- ja muud värvilised mänguasjad riiulitele, meie kasutame puhast loodust ja lauluhäält.